MÕISTE Vaata
EESTI Peida
 
ajalugu
Definitsioon #1 Inimene kasutas mesilast mee saamiseks ilmselt juba eelajaloolisel perioodil. Sellest annavad tunnistust mitmed kaljujoonistused, millest vanimaks peetakse Ida-Hispaanias Cueva de la Arana koobastest leituid. Ajaloolaste hinnanguil on need kaljujoonistused tehtud ligi 20 000 aastat tagasi ja nendel on kujutatud meejahti. Meejaht oligi arvatavasti kõige vanem mee hankimise viis, mille käigus inimene otsis üles kaljulõhedes ja puuõõnsustes pesitsevad mesilaspered ja rüüstas need mee saamise eesmärgil. Mesilaspere edasine käekäik inimest toona ei huvitanud. Inimesi, kes tegelesid mee hankimisega kutsuti meeküttideks. Mõnedes maailma piirkondades on meejaht kui mee hankimise viis säilinud tänapäevani. ¤ Looduses elunevate mesilasperede leidmiseks kasutati mitmesuguseid võtteid. Üheks ja enamlevinud viisiks oli korjel olevate mesilaste jälgimine. Meekütt teadis, et täis suirakorvikestega mesilane pöördub peatselt koju tagasi ning ilmselt teadis ka seda, et pessa tagasipöördumiseks valib ta kõige otsema tee. Mesilase jälitamise lihtsustamiseks püüti ta kinni ning tema tagakeha külge kleebiti vaiguga väike udusulg või ämblikuvõrgu tükike. ¤ Altais kasutati mesilaste pesade leidmiseks meest ja inimese uriinist spetsiaalselt valmistatud ja kääritatud peibutussööta, mille meepõide imemisel mesilased purju jäid ning aeglaselt ja madalalt pesa poole lendasid. Selliseid mesilasi oli lihtsam jälgida. Aafrika meekütid ei jälgi mitte mesilast, vaid nn „meelindu”, kelle häälitsused annavad märku mesilaste pesa asukohast. Olgu siinkohal märgitud, et see väike linnuke ei söö ise mett, vaid tarvitab toiduks mesilaste vastseid (hauet) ning elab seepärast mesilaste pesade läheduses. ¤ Varakevadel otsisid meekütid lumelt mesilaste puhastuslendluse jälgi (roojaplekke), samuti peeti silmas karude radu, sest enamik neist peab vajalikuks oma territooriumil pesitsevate mesilaste pesad aeg-ajalt „üle vaadata” ja puutüvedele märke jätta. ¤ Koos inimeste arvukuse kasvuga suurenes ka magusavajadus ja meejaht hakkas tasapisi asenduma metsamesindusega. Metsamesinduse päevil hakkas inimene juba teadlikult mesilastele sobivate elupaikade leidmisele kaasa aitama. Selleks laiendati vanades puudes olevaid õõnsusi spetsiaalse kumerateralise kirve või tarutuura abil. Õõnestatud puud märgistati peremärgiga ja koos sissetulnud sülemiga muutusid nad eraomandiks. ¤ Sellist puud kutsuti mesipuuks – nimetus, mis on käibel tänapäevani, või tarupuuks (Lüganuse), mis tähendas samuti suurt õõnsat puud, mis oli kohandatud mesilastele eluasemeks. Mõnedel andmetel olevat ühel Eesti mesinikul olnud XVI sajandil Alutaguse metsades ligi 1600 mesipuud. Kui palju neist mesilastega asustatud oli, ei ole teada, kuid üldreeglina tuli metsamesinduse päevil iga mesilastega asustatud tarpuu kohta kaks tühja. Tühjadesse tarupuudesse sissetulnud sülem muutus automaatselt selle omaks, kelle peremärgiga oli puu märgistatud. ¤ Kõige tähtsam toiming oli muidugi meevõtmine. Metsamesinduse päevil toimus see tavaliselt septembris-oktoobris, seega ajal mil pesas oli rohkesti mett ja vähe hauet. Mee võtmiseks tehti puu lähedale maha lõke, milles hoiti saareteibaid, mis hõõgusid kaua ja andsid rikkalikult suitsu. Sellise tunglaga varustatud mesinik ronis puu otsa ja kinnitas end köitega tarupuu suulaua kohale. Olgu siinkohal märgitud, et tarupuu suulaud koosnes kahest osast – alumisest ja ülemisest. Huvitav on see, et metsarikastes piirkondades, kus arvatavasti oli ka parem korje, oli suulaua alumine osa pikem ja ülemine lühem, vaesema korjega piirkondades aga vastupidi. Seega võib metsamesindust pidada teadliku mesinduse algetapiks, kus inimene hakkas mõtlema ka mesilasperede säilitamisele. Mee võtmiseks eemaldati ainult tarupuu suulaua alumine osa. Selle ava kaudu lõigati kas spetsiaalse kõvera noa või puulabidakese abil välja osa kärgedest, kusjuures suulaua ülemise osaga varjatud osas olev mesi jäi mesilastele talvesöödaks. Väljalõigatud kärjed asetati kaasavõetud nahkkotti või kasetohust ämbrisse. Hiljem asetati kärjed hõredast riidest kotti ning paigutati sooja kohta (sauna) nõrguma. Nõrutamise ajal kotti aeg-ajalt muljuti, et kärjetükid muutuksid väiksemaks ja mesi nendest paremini välja tuleks. ¤ Nõrutatud kärjed sulatati, kusjuures kärgedesse jäänud mesi valgus nõu põhja ja väiksema tihedusega mass (vaha) tõusis pinnale. Nii oli võimalik mett vahast täielikult eraldada. Saadud vaha kasutati peamiselt küünalde valmistamiseks. ¤ Paraku ei ole teada, kui suured olid toona meesaagid, kuid kui aluseks võtta talupoegade poolt mõisale makstavad kümnised, siis võib oletada, et meesaagiks oli ühe puu kohta keskmiselt üks puud (16 kg). Nii oli Lõuna-Eestis (Liivimaal) mee kümnise määraks 4 naela mett (1 nael ca 400 g) ühe puu kohta. Seega pidi mesinik kümnisena (kümnis = kümnes osa) mõisale ära andma iga mesipuu kohta vähemalt 1,6 kg mett, mis teebki (1,6×10 = 16 kg) 16 kg. Vanemas kirjanduses on ka viiteid sellele, et ühe mesipuu kohta saadi 25 – 30 naela mett, mis teeb meile arusaadavates näitajates välja 10 – 12 kg. ¤ Omandiõigust mesipuudele kaitsti väga karmi tavaõigusega või isegi seadustega. Mesipuude omandiõiguse küsimus põhjustas tihti tülisid naabrite ja isegi naaberkülade vahel. Eriti sagedased olid tülid Vastseliina ja Pihkva vaheliste „meemetsade” pärast, mistõttu eesti talupojad olid sunnitud mesipuude rüüstamiste ärahoidmiseks maksma Pihkva vürstile erilist „meemaksu”. ¤ Karmilt karistati meevargaid või võõraste mesipuude „kiskjaid” ka Eesti- ja Liivimaal. Ühest sellisest meevaraste (võõraste mesipuude rüüstajate) karistamise moodusest leiame kirjelduse Eesti Rahvaluule Arhiivist M. J. Eiseni kogust. Selles kirjeldatakse meevarga karistamise juhtumit Võnnu kihelkonnas (arvatavasti XVII sajandil) „. .. Mesi kuuseks nimetab rahvas Kurista mõisa metsas ühte suurt mädand kuuske. Oma nime saanud ta nõnda: Ennevanast olnud meie esivanemil väga valjud kohtu säädused. Mesi puu varas viidud metsa, lõigati kõht lõhki, köidetud soolika otsa pidi puu külge ja siis veetud varast nii kaua ümber puu kui sel soolikad otsa said ja mees koolu maha sattas. . .”. See teade kõlab esimesel pilgul uskumatuna. Ometi on selline meevaraste karistamise viis tuntud XVII sajandil Poolas, Ukrainas ja ka Saksamaal. Poolas võeti selline meevaraste karistusviis ametlikult kasutusele 1616. aastal metsamesinduse määrustikuga ja Saksamaal (Lääne-Preisis ja Pommerimaal) esineb kirjeldatud karistusviis XVII saj mesindusmäärustes. ¤ Piirkondades, kus ei leidunud mesilaste jaoks piisavalt õõnsaid puid, hakati valmistama mesilastele tehiseluasemeid. On teada, et juba ligi 2000 aastat enne Kristust valmistati Vanas Roomas mesilastele eluasemeid vitstest ja savist. Vitstest ja savist valmistatud mesilaste eluasemeid võib leida veel tänapäevalgi Lõuna-Euroopa mägipiirkondades, kus neid edukalt kasutatakse, ega mõeldagi nende väljavahetamisele tehismaterjalidest valmistatud tarude vastu. Vitstest ja savist valmistatud tarusid kasutas ka Mongoli suurkhaan Hubilai (1214 – 1294) (Tšingis-khaani pojapoeg) Hiina kindlustuste vallutamisel. Mesilastega täidetud tarud lennutati kiviheitemasinate abil piiratavasse kindlusse, kus selliselt väärkoheldud mesilased kaitsjate (ja sinna varjuletoodud loomade) elu sõna otseses mõttes päris kibedaks tegid. ¤ Kuni XVI saj tunti meemesilast peamiselt ainult Vanas Maailmas. Kuid juba 1530-ndal aastal viivad portugaallased euroopa meemesilase ka Uude Maailma – Brasiiliasse. Põhja-Ameerikasse viiakse meemesilane 1638. aastal, Siberisse 1786. aastal. Austraaliasse viiakse meemesilane esmakordselt 1810. Esimene katse Austraalia asustamiseks euroopa meemesilastega ebaõnnestus- pered hävisid. Teistkordselt viiakse meemesilane Austraaliasse 1882. aastal ja Uus-Meremaale 1842. aastal. ¤ Millal meemesilane asus elama praegustele Eesti aladele, ei ole teada, kuid keeleuurijad on viidanud sellele, et mõisteid mesi ja mee mõdu tunti meie mail juba enam kui 3000 aastat tagasi. ¤ Esimese katse mesilaste pidamiseks Soomes teeb Turu piiskop Menander 1760-ndal aastal, mil ta viib Eestist oma kodumaale pakktaru koos mesilastega. Pärast piiskopi surma mesilased hävisid, kuid eespoolnimetatud aastaarvu peavad soomlased tänapäevani Soome mesinduse algusaastaks. Järgmine katse Soomes mesilasi pidama hakata tehti alles 1802. aastal, kui Rootsist ostetakse sisse neli pakktaru koos mesilastega. ¤ Arvatakse, et metsamesindus meie aladel tekkis umbes 2000 a. e Kr. ja kestis kuni peaaegu meie päevini välja. On andmeid, et eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel oli metsamesindus Võru- ja Petserimaal veel au sees. Kirjanduses on viiteid ka sellele, et samal ajal oli arvukalt tarupuid kasutuses ka Kuramaal ja Valgevenes. ¤ Seoses pidevate sõdade ja rüüstamistega nii Euroopas, kui ka Baltimaades (XII – XVII saj), hakkas metsamesindus tasapisi asenduma pakktarumesindusega. Teiseks metsamesinduse taandumise põhjuseks oli suurenenud metsa raiumine ja tarupuudeks sobivate puude arvu vähenemine. Samal ajal hakatakse XVII sajandil mitmesuguste määrustega piirama uute tarupuude õõnestamist riigi- ja mõisametsades. ¤ Pakktarude valmistamiseks kasutati õõnsaid, puutüvedest väljasaetud pakke, mis esialgu riputati puude otsa. Et pakktarusid paremini kaitsta loomade ja inimeste rünnete eest, hakati neid tooma kodude lähedusse ning paigutama maapinnale. Üleminek metsamesinduselt pakktarumesindusele vältas tegelikult mitusada aastat. ¤ Pakktarude valmistamiseks valiti haava –või pärnapuu (hiljem ka kuuse) südamikumädanikust kahjustatud tüvejupid, mille pikkuseks oli 3 – 4 jalga (jalg- vana pikkusmõõt- 28 – 30,4 cm). (umbes 1 – 1,2 m) ja õõnsuse läbimõõduks 10 – 12 tolli (toll – 2,54 cm). ¤ Pakkude õõnsus puhastati mädanenud puidust, selle ülemisse ossa asetati risti (hiljem ka rööbiti) mitu puupulka, et mesilastel oleks, kuhu kärgi kinnitada, määriti seestpoolt vanadest kärgedest sulatatud mee, suira ja vahaseguga ning jäädi ootama, millal mesilased selle asustavad. Kodu ligiduses riputati sellised pakktarud puude otsa ja neid nimetati kusalateks. Hiljem (XX saj keskpaiku) selliste sülemipüüniste ülesseadmine, eriti võõrale maale ja võõrasse metsa keelustati seadusega. Maapinnale asetati pakktarud peamiselt püstiasendis ja kaeti pealt õlgede, kasetohu või kuusekoorega, millele omakorda asetati kivi, et tuul katusekatet minema ei viiks. Mõnel pool kasutati katusena ka jämedamast pakust väljatahutud poolpakku. Tihti kaevati pakktaru alla ka süvend, kuhu kogunes tarulangetis, kust see aeg-ajalt eemaldati või kaeti liivakihiga. Kui suuremas osas Eesti- ja Liivimaal asetati pakktarud püstiasedisse, siis Võru- ja Petserimaal asetati pakktarud ka lamavasse ehk rõhtasendisse (mõnikord ka kaldasendisse). Selline pakktarude asetus oli iseloomulik just piirialadele, kus oli tunda Venemaa mesinduse mõju. ¤ Kaasaegse mesinduse alguseks võib pidada XIX sajandit, mil tehakse terve rida leiutisi, milleta me tänapäeval ei suuda mesilaste pidamist ette kujutadagi. ¤ Mesinduse arengule oli murranguliseks raamtaru leiutamine. Slaavi hõimudega asustatud aladel peetakse raamtaru leiutajaks üheselt Prokopovitšit (1775 – 1850), kuid mitmesugustes kirjandusallikates märgitakse raamtaru leiutajatena veel J. Z. Christi, F. Huberit, J. Dzierzoni, L. Langstrothi ja A. Berlpschi. ¤ Mainitutest esimesena konstrueeris lahtivõetava nn raamattaru Šveitsi mesinik François Huber 1792. aastal. Raamattaru raamid olid ühelt poolt ühendatud hingedega ning moodustasid ühtlasi ka taru välisseina. Kuna raame sai nihutada üksteise suhtes nagu raamatu lehti, siis sellest tulenes ka taru nimetus. Kreekas on raamattaru kasutusel tänapäevani. ¤ Prokopovitši taru ei olnud täies ulatuses raamtaru, sest raamidega oli varustatud taru ülemine, magasini osa, kuna allpool (kolmeosalises pesas talitasid mesilased omatahtsi. Samuti ei teadnud Prokopovitš veel midagi „mesilaskäigust”, mistõttu mesilased kinnitasid raamid taruvaiguga taru seinte külge, kust need tuli meevõtmise ajal lahti murda. Prokopovitši arvele tuleb aga kindlasti kirjutada emaeraldusvõre kasutuselevõtt. Nimelt kasutas ta taru pesaruumi ja magasini vahel puidust valmistatud emaeraldusvõret, mis takistas mesilasemal pääsu magasini. ¤ Suurema sammu kaasaegse mesinduse suunas tegi Ameerika mesinik L. Langstroth (1810 – 1895), kes 1851. aastal avastas nn „mesilaskäigu”. Mesilaskäik on ava, mida mesilased ei täida taruvaiguga ega ehita sinna ka kärge. See on ava, mis varieerub 5 – 9 millimeetri vahel. Üldreeglina on kõik tarude konstrueerijad aluseks võtnud mesilaskäigu keskmise suuruse – 7 mm. Kui taru pesaruumi seina ja raami otsaliistu vahe on suurem, kui 9 mm, ehitavad mesilased sinna kärje, kui see vahe on väiksem, kui 5 mm, siis täidavad mesilased selle vahe taruvaiguga. Seega oli Langstrothi avastus mesinduses epohhiloov ja teda tuleks pidada tõeliseks raamtaru leiutajaks, sest tema avastus võimaldas vabalt liikuvate raamidega taru konstrueerimise. Seda põhimõtet on agaralt kasutanud väga paljude maade mesinikud ja tarude konstrueerijad, mille tulemusena tuntakse maailmas tänapäeval üle 600 erineva tarutüübi. ¤ Teiseks tähtsamaks sammuks oli kunstkärje ehk kärjepõhja valmistamise tehnoloogia leiutamine. Sellega sai hakkama Saksa mesinik I. Mering 1850-ndal aastal. Tema leiutist esialgu ei tunnustatud ning ta esitas selle juba täiustatud kujul 1857. aastal. Ka seekord ei suhtutud tema leiutisse kuigi soosivalt, mistõttu ta esitas oma leiutise kolmandat korda 1868. aastal. Sestpeale sai kunstlikult valmistatud kärjepõhjast kaasaegse mesinduse lahutamatu koostisosa. ¤ Väga tähtsaks leiutiseks oli ka meevurri leiutamine Austria armee majori F. Gruska poolt, mida ta esmakordselt demonstreeris Brnos 1865. aastal. F. Gruska meevurri mudel võetigi aluseks esimese hordiaalmeevurri ehitamisel. Ka teiste – radiaaal ja ketasmeevurri loomisel on kasutatud Gruska poolt pakutud põhimõtet – mee eemaldamist kärgedest tsentrifugaaljõu toimel. ¤ Ka Eesti mesinduses hakkasid puhuma uued tuuled XVII saj lõpupoole, mil looduses hakkas nappima pakktarudeks sobilikke puutüvesid, mistõttu tarusid soovitati valmistada laudadest „nellikantlikkud” ¤ Kuna eestlased olid XVII sajandil veel pärisorjad-talupojad, kellel nappis kirjaoskust, olid esimeste eestikeelsete mesindusalaste kirjutiste autoriteks või tõlkijateks peamiselt saksa soost kirikuõpetajad. Esimene eestikeelne mesindusalane kirjutis ilmubki 1732. aastal Jüri kihelkonna pastori Anton Thor Helle (1683 – 1748) sulest. Raamatu pealkirjaks oli eesti keelde tõlgituna „Lühike eesti keeleõpetus”, mis oli mõeldud peamiselt koolilastele lugemikuks, kuid sisaldas muu hulgas ka peatüki:”Neist Messilastest” ja kus käsitletakse mesindust kokku 14 leheküljel. Raamatus on tekst antud dialoogina, kus küsijaks on ilmselt eest soos mees, nimega Peet ja vastajaks saksa nimega Hans. (Originaalis – Peter ja Johann). Kirjutis on nii eesti kui ka saksa keeles ning selles antakse nõu mesilaspere talviseks hooldamiseks ja puude valikuks pakktarude tarbeks. Teises osas räägitakse sülemlemisest ja kolmandas mesilasemast. Neljandas osas kiidetakse mesilaste tarkust ja sülemite töökust ning virkust. ¤ Viiskümmend aastat hiljem, 1782. aastal, andis Saaremaal elav saksa päritolu pastor Friedrich Wilhelm v. Willmann (1746 – 1819) välja raamatu „Juttud ja Teggud kui ka Monningad öppetused mis maiapidamisse pärrast tarwis lähtwad” ja kus üks peatükk on pühendatud mesindusele. Selle peatüki pealkirjas seisab „Öppetus kuida keik ma rahvas woib, ilma sure waewata, linnopuud piddada ja se läbbi rikkaks saada.“ Raamat oli väga populaarne, sest sisaldas ka muid põllumajanduslikke nõuandeid, mistõttu sellest ilmub hiljem veel kolm kordustrükki: 1787, 1808 ja 1838. aastal. ¤ XIX saj esimesest poolest on teada ka esimesed andmed raamtarude kasutamisest Eestis. Teadaolevalt võeti raamtarud esmakordselt kasutusele Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituudi (1834 – 1839) mesilas. ¤ 1811. andis Halliste pastor Karl Ernst Berg (1773 – 1833) välja õpiku „Uus ABD ja Luggemise Ramat” milles pühendatakse mesilastele, meetaimedele ja mee kogumisele mesilaste poolt kuus lehekülge. Selles raamatus kirjeldatakse mee kogumist ja valmistamist järgmiselt:”Mett tehhakse sest maggusast, mis öiksede sees ja sest maggusast märjast, mis mitmesugguste pude lehhede peäl, ja nende tillokeste lomakeste sittast, mis lehhede peäl lommerdavad. . ”. Edasi antakse teavet sülemlemisest ja mee võtmi
est, kusjuures mõistetakse hukka mesilasperede hävitamine meevõtmise ajal. ¤ Vähene kirjaoskus ja vajadus põllumajandusalase, sealhulgas ka mesindusalase teabe järele, sundis talupoegi koonduma ja looma mitmesuguseid seltse ja ühinguid. ¤ Vaatamata asjaajamise keerukusele ja tihtipeale ka kohalike võimude vastuseisule, hakkas XIX sajandil tekkima arvukalt väiksemaid (maakondlikke) seltse, mistõttu sai võimalikuks 1871. aastal Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi ja 1889. aastal Põltsamaa Eesti Põllumeeste Seltsi asutamine. Esimesed juba puhtalt aianduse ja mesinduse seltsid tekkisid Haapsalus 1891, Kanepi-Antslas (1894), Priipalus (Valgamaal 1898 jne). Nendel seltsidel oli väga suur mõju aianduse ja mesinduse arengule. Hakkavad ilmuma ka esimesed eesti autorite poolt kirjutatud või tõlgitud mesindusalased raamatud. 1896. aastal ilmub A. ja M. Tõnissoni (tuntud kalendritegijad) raamat: Mesilaste kasvatus. Jurjev 1896. 87 lk. Ja tulevase Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi (1874 – 1956) poolt tõlgitud vene mesiniku ja professori A. M. Butlerovi raamatu: Käsiraamat. Kuidas mesilasi pidada. Tõlge. Nimetatud tõlketeos ilmub Tartus 1897. aastal. ¤ 1902. aastal tuleb Tallinna Eesti Põllumeeste Seltsi poolse algatusena kokku grupp mesinduse aktiviste, et asutada iseseisev mesinikke ühendav organisatsioon Esimesel koosolekul organisatsiooni loomiseni erimeelsuste tõttu ei jõutud. Uuesti tullakse kokku sama aasta aprillis ja asutatakse Eestimaa Mesilastekasvatajate Selts. Seltsi juhatusse kuulusid A. Arro; Fr. Kask; A. Mayer ja A. Täker. ¤ 1905. aasta revolutsiooni käigus sai seltsi keskus tugevasti kannatada (üks seltsi aktiivsemaid tegelasi A. Mayer lasti vene karistussalklaste poolt Klooga jaama juures maha), kuid seltsi teised osakonnad töötasid edasi. Nii töötati 1907. aastal Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi liikmete poolt välja Tartu taru. Tartu tarul olid kolm seina soojustatud, pesaruum mahutas kaksteist 250×400 mm sisemise mõõduga pesaraami. Taru väljatöötamise komisjoni kuulusid: tegelik mesinik J. Ariva; mesinik Bach; Rannu kiriku köster ja mesinik J. Kompus, Tartu kooliõpetaja ja mesinik Künnapuu ning mesinik A. Käär. Taru kohta avaldasid kirjalikult arvamust veel K. Paulmeister – Pöide kihelkonnakooli õpetaja, köster ja tegelik mesinik ning Räpina kiriku köster, kooliõpetaja ja tegelik mesinik Joh. Raudsepp. Viimane pooldas ka oma arvamuses üheselt kõrge ja kitsa raamiga taru. ¤ 1928. aastal töötas Eesti Aianduse ja Mesinduse Seltsi komisjon, kuhu kuulusid A. Mätlik, M. Reinik, K. Mäekala, Joh. Hio, H. Treufeldt (Truupõld) P. Liebus ja H. Kõrgesaar välja Eesti Taru. Nimetatud taru ehitamise õpetus, koos vajalike joonistega ilmus 1929. aastal Tartus eraldi raamatuna. ¤ Aianduse ja mesinduse seltsid korraldasid mesinduskursusi, näitusi, kus propageerisid mesindust ja mesilastepidamist nii suusõnal, kui ka kirjasõnas. Põllutööministeeriumi juurde võetakse tööle algul üks, hiljem kaks mesindusala nõustajat. Luuakse usaldusmesilate võrk, määratakse kindlaks mee kvaliteedi nõuded ja sätestatakse seadusega mesilaste haiguste tõrje kord. Eriti ohtlike mesilaste nakkushaiguste esinemise korral nähakse ette väga tõhusad meetmed haiguste leviku piiramiseks ja riiklik kompensatsioonimehhanism haiguste tõrje läbi tekkinud kahjude korvamiseks. Sellistes tingimustes hakkab mesilasperede arv väga kiiresti kasvama. Kui 1920. aastal registreeriti Eestis XX sajandi kõige väiksem mesilasperede arv – 14 573, siis 1925. aastal oli mesilasperesid juba 45 000, 1932. aastal 51 000 ja 1939. aastal juba 105 700 mesilasperet. ¤ Alates 1937. aastast, kuni 1940. aasta keskpaigani ilmus Eesti Aianduse-Mesinduse Keskseltsi poolt väljaantuna ajakiri „Mesinik“, mida toimetas Aleksander Prima (1906 – 1983). ¤ Keskseltsi teeneks tuleb lugeda ka „Mee kaubandusliku liigituse määruse” (RT 29, 1934 ja „Mee pakkimise ja märkimise määruse” (RT 52, 1934) väljatöötamist ja rakendamist. Seltsi töö tulemusena kehtestas Põllutööministeerium korra mesinike abistamiseks meesaagi ikalduste korral. Katseasjanduse Nõukogu juurde loodi mesinduse sektsioon, kelle ülesandeks oli mesindusalaste uurimuste ja katsete korraldamine. 1939. aastal rakendus Mesilastaudide Tõrje seadus ning põllutööminister määras 26 mesilastaudide kontrolöri, keda mesinikud olid kohustatud informeerima taudide esinemisest või esinemise kahtlustest. „Mesiniku” toimetuse arvates oleks pidanud meetoodang pere kohta olema vähemalt 12 – 16 kg. Tegelik toodang oli ligi kaks korda väiksem. Nii vurritatai 1936. aastal Eestis pere kohta välja keskmiselt 6,7 kg mett, 1937. aastal- 6,5 ja 1938. aastal 6,2 kg. ¤ Sõja ajal lahkusid Eestist mitmed nimekad mesindustegelased, lakkasid ilmumast aianduslikud ja mesindusalased ajakirjad ja kogu mesindus käis alla. Sõjaeelsest 100 000 mesilasperest oli säilinud sõja lõpuks alla 20 000 pere. 1949. aastal alanud massiline kollektiviseerimine ei jätnud puudutamata ka mesindust. Kuigi 1955. aastal oli Eestis taas ligi 65 000 mesilasperet, toimus kasv peamiselt erasektori arvel, kuna kolhooside näidispõhikiri ei piiranud mesilasperede arvu kolhoosnike abimajapidamistes. ¤ 1963. aastal hakatakse mesindusega tegelema ka metsamajandites. 1965. aastaks olid mesilad juba kümnes metskonnas ja 1970. aastaks seitsmeteistkümnes. Metsamajandite mesilate eripära oli see, et nad paistsid silma suurte meetoodangutega. ¤ 1960-ndatesse aastatesse jäi ka aiandus- ja mesindusseltside töö hoogustumine ja liikmete arvu kasv. Külanõukogude andmetel tegeles nimetatud perioodil Eestis mesindusega ligemale 19 000 inimest. Suurenes ka mesilasperede arv ning 1973 ja 1974. aastal loendatakse Eestis taas üle 100 000 mesilaspere. ¤ Alates 1972. aastast hakkab mesindusalane tegevus raugema. Vähendatakse mesindusalase teadusliku uurimistööle kulutatavaid summasid, põllumajandustehnikumide ja EPA (Eesti Põllumajanduse Akadeemia) õppeprogram­midest kaob mesindus kui iseseisev õppeaine. Lõpetati mesinike ettevalmistamine Arkna ja Räpina mesinduskoolides. Seoses üldisele ja täielikule keskharidusele ülemineku programmiga alustatakse keskharidusega mesinike ettevalmistamist Olustvere Sovhoostehnikumis. ¤ 1977. aastal tabas Eesti mesindust suur tagasilöök, sest ühest Tartu rajooni mesilast avastatakse ohtlik mesilaste parasitaarhaigus varroatoos. Tagajärjed olid masendavad- 1984. aastal loendati Eestis vaid 48 000 ja 1987. aastal 33 000 mesilasperet. ¤ 1990. aastal lõpetati rahapuuduse tõttu Eestis mesindusalane teaduslik uurimistöö, seejärel ka mesindusalase hariduse andmine. Majandus- ja omandireformidega kaasnes mesilasperede arvu katastroofiline vähenemine ja juba kolmas kord XX sajandi jooksul langes mesilasperede arv alla 20 000. ¤ 1991. aastal tekivad esimesed uued mesinike ühendused. Eesti Mesinike Liit taaskäivitatakse 1992. aastal. Mesinike Liidu käivitamine toimus läbi raskuste (rahapuudus, valitsuse toetuse puudumine), mistõttu paljusid mesinikke nimetatud organisatsiooni töö ei rahuldanud ja nii tekkis Aianduse –Mesinduse Keskseltsi jurde Eesti Kutsemesinike Ühendus. ¤ Ilmuma hakkab mesinike infoleht „Mesinik” ja intensiivistub ka muu mesindusalase kirjanduse väljaandmine. Eesti Mesinike Liit hakkab korraldama regulaarselt mesinike õppepäevi ja varustama mesinikke mitmesuguse infomaterjaliga. Üleüldine linnastumine ja rahva maalt linnadesse lahkumine aga ei soodusta mesilastepidamist, mistõttu mesilasperede arv on vähenenud kriitilise piirini (2011. a Statistikaameti andmetel 24800 peret).
INGLISE Peida
 
history
SOOME Peida
 
historia
MÕISTE
Subject
Last Changed 2016.04.17 04:53